Võhandu jõe tutvustus

Heiki Valk (2015). Püha Võhandu rahvausus ja -pärimuses. Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat / Annales Litterarum Societatis Esthonicae, 9−51.

Püha Võhandu rahvausus ja -pärimustes.pdf

Võhandut on peetud pühaks väga kaua, teda on tajutud elusolendina ja arvatud pikse elupaigaks.
Kuigi ilma muutmise võimet on omistatud ka mõnele teisele veekogule, on Võhandu jõgi oma piksepärimusega nii Eesti kui ka Baltimaade veekogude seas seni teadaolevalt ainulaadne.


Arvi Järvekülg (2001) Eesti jõed. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Muud nimed: Pühajõgi, Väike-Võhandu jõgi (lähtest kuni Vagula järveni); Suur-Võhandu, Voo jõgi (Vagula järvest väljumisest kuni suudmeni). Pühajõe eri osade kohalikud nimed: Alaküla oja (lähtest kuni Jõksi järveni), Ritsike, Lajavangu, Kärgula, Linnamäe, Osula, Sõmerpalu jõgi.

Üldandmed. Eesti pikim jõgi, paikneb Kagu-Eestis Põlva ja Võru maakonnas ning omab arvukalt lisajõgesid. Algab Saverna külast 0,5 km edela pool ja suubub Lämmijärve; pikkus 162 km, valgala 1420 ruutkilomeetrit. Suurem osa jõe ülemjooksust asub Otepää kõrgustiku idaosas, ülemjooksu alumine ja keskjooksu ülemine osa Võru orundis, keskjooksu alumine osa ja alamjooksu alumine osa Peipsi nõos. Lisajõgede (Rõuge, Iskna) kaudu hõlmab jõgikond ka osa Haanja kõrgustikust.

Lähteosas voolab jõgi sügavas soises Himma nõos sirges kunstlikus sängis algul ja möödub Sirvaste külast ida poolt. 2 km enne Jõksi järveni jõudmist, Mügra küla ja Alaküla vahel, süvendatud jõelõik lõpeb. Jõgi suubub Jõksi külas Jõksi järve põhjakaldale, väljub Jõksi järvest lõunakaldal Kanepi kirikust 1,5 km põhjaloode pool ja suundub ligikaudu 3 km pikkuselt lõunaedelasse.

Edasi allavoolu - Hino küla ja Sõmerpalu aleviku vahemikus - teeb maastiku reljeefi järgiv ja üldsihiga kagusse voolav jõgi neli hiigellooget, milliseid teistel Eesti jõgedel ei ole. Sõmerpalust alamal läbib jõgi Vilbe soo idaosa ja suubub Vagula järve läänekaldal. Vagula järve kirdesopist väljanult suundub jõgi algul kirdesse ja käändub siis itta. Kääpa ja Listaku küla vahel jõuab jõgi Võru orundist Kagu-Eesti lavamaale, pöördub järsult põhja poole ja voolab selles sihiskuni Viira külani, tehes vaid Leevi asunduseümbruses kaks lühemat haaki kagusse.

Allpool Võrut on järve kaldad algul madalad. Paidrast alates muutuvad kaldad järk-järgult kõrgemaks ning jõgi jõuab ürgorgu, kus voolab vääneldes kuni Pepsi nõkku laskumiseni Ruusa küla ümbruses. Viira veski juures pöördub jõgi järsult kagusse, voolab selles suunas umbes 4 km, läbib Süvvahavva küla ja pöördub enne Põlva-Värska maanteesilda (Haavapää küla lääneservas) põhjakirdesse. Selle suuna säilitab jõgi kuni Toolamaa külani.

Edasi teeb jõgi kaks sügavat looget lõuna poole (ühe Räpinast üles- ja teise Räpinast allavoolu), läbib Räpina linna ja Võõpsu aleviku ning suubub Võõpsust 2 km põhja pool Salusaare kohal Lämmijärve.

Jõe algusosas (kuni Jõksi järveni) on jõe lähikonnas ülekaalus põllustatud alad. Pühajõe piirkonnas (Jõksi ja Vagula järve vahel) ning Vagulast alamal vahelduvad jõe ümbruses metsad ja põllud ning asustus jõe kaldail on katkendlik. Jõe veepinna absoluutne kõrgus on lähtel 132,5 m ja suudmes 30,1 m.

Jõe langus on 102,4 m. Lang on suurim keskjooksul Kolma ja Haavapää vahelises 12 km pikkuses lõigus - keskmiselt 1,72 m/km.

Võhandu jõe keskjooksu ürgorg on võrdlemisi kitsas (150-200 m), kõrgete (enamasti 15-20 m) ja järskude veerudega, arvukate kaunite Devoni liivakivi paljanditega (müüridega) ja rohkete allikatega. Leevi sillast kuni Reo sillani (12 km pikkuselt) on org võetud looduskaitse alla.

Võhandu jõel oli varasematel aegadel palju vesiveskeid. Näiteks 1937. a. oli vesiveskeid jõe algusosas (Alaküla ojal) 1, Pühajõe osas 10 ja Suur-Võhandul 10, lisaks elektrijaama pais Räpinas. Praegu töötavad neist veel vähesed ja rajatud on hüdroelektrijaam Leevakule.

Jõesängi laius on Pühajõe keskjooksul 4-19 (keskmiselt 8)m, alamjooksul 8-18 m (keskmiselt 12 m), Suur-Võhandu keskjooksul 11-70 m (keskmiselt 25 m) ja alamjooksul 28-80 m (keskmiselt 40 m). Sügavus on Pühajõe keskjooksul 0,3-1,7 m, alamjooksul 0,3-1,2 m, Suur-Võhandu keskjooksul 0,4-5,2 m ja alamjooksul 1,5-5,2 m.

Võhandu jõgi on kalarikas ja kalanduslikult väga väärtuslik.
Jahedaveelise Pühajõe piires on kalastik liigivaene ja mõõdukalt mitmekesine. Siit leiti 12 liiki kalu: ojasilmu, jõeforelli, haugi, särge, teibi, lepamaimu, viidikat, trullingut, lutsu, luukaritsat, ahvenat ja võldast.
Parassooja veega Ritsike lõigus Jõksi järvest 1 km alamal oli kalastik üsna mitmekesine (7 liiki) ja kalu rohkesti, neist osa ilmselt pärit järvest. Enam leidus särge ja 1989. a. ka viidikat, keskmisel hulgal ahvenat.
Kalarohkes Kärgula lõigus elunes arvukalt jõeforelli, lepamaimu, trullingut, võldast ja vähesel hulgal ahvenat ning luukaritsat.

Kiire voolu ja külma veega Vihtla lõigus oli Pühajõgi tüüpiline forellijõgi, koosseisult aga liigivaese kalastikuga (3 liiki). Sulbi-Parmu ja Utita lõigus, endiste veskipaisude ümbruses, oli kalastik mitmekesisem (6 liiki). Sulbi lõigus oli väga arvukalt jõeforelle, lepamaimu ja võldast, keskmisel arvul trullingut.

Räägo ja Osula lõigus oli jõgi toidu- ja kalavene. Sõmerpalu lõik oli samuti võrdlemisi kalavaene, kus keskmisel hulgal leidus särge, alla keskmise haugi ja ahvenat.

Suur-Võhandus oli kalastik silmapaistvalt liigirikas ja jõgi enamasti kalarohke. Kokku registreeriti 23 liiki: ojasilm, harjus, haug, angerjas, särg, teib, turb, säinas, roosärg, lepamaim, linask, rünt, viidikas, tippviidikas, nurg, latikas, koger, trulling, hink, vingerjas, luts, ahven, võldas. Silmapaistvalt suure arvu liikidega (13) oli esindatud karpkalaliste sugukond. Üldlevinud liikideks olid särg ja ahevn, väga sagedased viidikas, tippviidikas ja turb, sagedad haug, säinas, latikas ja rünt. Trullingu ja võldase levik piirdus jõe kõige kiirevoolulisemate osadega, jõeforelli ei leitud.

1989. a. ja 1995. a. uurimistel jõevähki ei leitud. Enne vähikatku sissetungi kuulus Võhandu jõgi Eesti vähirikkamate veekogude hulka (zur Mühlen, 1900). 1897. a. ilmnes vähikatk Tamula järves, kus jõevähki püüti mujalt toodud püünistega. Sealt levis taud 1898. a. Vagula järve ja Pühajõge pidi kuni Sõmerpalu veskitammini, 1899. a. Kärgula mõisani ja 1901. aastaks Jõksi järveni, allavoolu 1899. a. kuni Räpinani. Teistkordne katkulaadne vähisuremine registreeriti Pühajões I maailmasõja ajal ja Suur-Võhandus 1937. a. 1938. ja 1939. a. siirdi jõkke Räpina ümbrusesse mitusada jõevähki. 1950.-53. a. leidus Pühajões vähki kohati keskmisel hulgal, Suur-Võhandus Leevi ümbruses jõevähk puudus.

Arvi Järvekülg Eesti jõed. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001